Riigikohus kinnitas hiljutises otsuses (tsiviilasjas nr 3-2-1-28-15), et hea usu põhimõte kohaldub ka töösuhetes.
Tsiviilõiguse üks üldisemaid printsiipe, hea usu põhimõte, tuleneb tsiviilseadustiku üldosa seadusest (TsÜS) ja võlaõigusseadusest (VÕS). TsÜSi kohaselt peavad isikud õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimima heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil või teisele isikule kahju tekitamise eesmärgil. VÕSist tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Lisaks on eraldi sätestatud, et kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, arvestades tavasid ja praktikat. Kõrgeim kohus kinnitas viidatud asjas töövaidlust lahendades, et hea usu põhimõttega kooskõlas peavad oma õigusi teostama ja kohustusi täitma ka töölepingu pooled. Seda tulenevalt VÕS § 1 lg-st 1 ning töölepingu seaduse § 15 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1.
Riigikohus on juba varem selgitanud, et hea usu põhimõtte funktsiooniks on piirata lepingust või seadusest tulenevate õiguste kuritarvitamist. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Seega võib kohus sellistel nn pahatahtlikel erandjuhtudel jätta nii seaduses kui lepingus sätestatu kohaldamata. Kusjuures selline õigus on kohtul sõltumata vaidlevate poolte õiguslikest väidetest. Teisisõnu, on kohtul õigus hea usu põhimõtte kohaldamiseks ka siis, kui kumbki vaidlev pool seda temalt taotlenud ei ole. Vastav kohtu õigus tuleneb tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg-st 7,§ 652 lg-st 8 ja § 688 lg-st 2.
Eeltoodust tulenevalt võib nn JOKK juhtudel just hea usu põhimõte olla see, millest võib olla abi õiglase lahenduseni jõudmisel. |
Vandeadvokaat Annika Vait
|