Eelmisel nädalal võttis Euroopa Komisjon vastu energiatõhususe kava ja tegevuskava selle kohta, kuidas muuta Euroopa 2050. aastaks vähese süsinikdioksiidiheitega ühiskonnaks, kirjutab tänases Äripäevas Euroopa Komisjoni kliimameetmete volinik Connie Hedegaard.
Võib tekkida küsimus, et miks üldse raisata aega nelja aastakümne kaugustele asjadele, kui just äsja oleme vaevalt jagu saanud rängimast majanduskriisist pärast 1930. aastaid?
Tegelikult on selleks küllaga põhjuseid ja juttu ei ole üldse mingist kaugest tulevikust. Jutt on töökohtadest. Jutt on ka innovatsioonist ja konkurentsivõimest. Ning ka energiamaksumuse vähendamisest. Näiteks eelmisel aastal maksis Euroopa naftaimpordi eest 70 miljardit dollarit rohkem kui üle-eelmisel aastal. Tegemist on peaaegu kolmandikuga summast, mida kõik liikmesriigid ühiselt teadus- ja arendustegevusele kulutavad. Kujutagem ette olukorda, et Euroopa sõltuks oluliselt rohkem taastuvenergiast ega peaks iga kord, kui naftahind jälle taevasse kerkib, maksma võõrrežiimidele tervet varandust. See on paketi teema.
Või kujutagem ette, et meil oleks võimalik luua Euroopas 300 000 töökohta, kui me jõuliselt investeerime paljutõotavasse tootmissektorisse. Aga täpselt just seda me olemegi viimase viie aasta jooksul taastuvenergia vallas teinud. Sellele lisanduksid veel uued töökohad ehitussektoris tänu ehitiste suhtes kehtestatud rangematele energiatõhususstandarditele ja seoses energiaülekandetaristu laiendamisega. Kokku suudaksime me 2020. aastaks luua täiendavalt 1,5 miljonit töökohta, paljud neist kindlalt siin kohapeal, kuna tegemist on tuulegeneraatorite paigaldamisega, ehitiste nõuetekohaseks muutmisega ja arukate elektrivõrkude loomisega Euroopas. See on paketi teema.
Puhtama ja kliimasõbralikuma ühiskonna loomiseks on vaja tohutuid investeeringuid – suurusjärgus igal aastal täiendavalt 270 miljardit. Samas säästame me umbes niisama palju energia importimisest hoidumise ja tervishoiukulude pealt. Seega on meie põhisõnum järgmine: süsinikdioksiidiheidet ei vähendata majanduskasvu arvelt, vaid vastupidi, kui me teeme õigeid otsuseid praegu, muutub Euroopa 2050. aastaks puhtamaks, keskkonnahoidlikumaks ja rikkamaks. Me oleme varem juba tõestanud, et see on võimalik. Viimase kahe kümnendi jooksul on meie majandus kasvanud umbes 40%. Ja samal ajal oleme suutnud vähendada süsinikdioksiidiheidet 16%.
Seega ei tähenda puhas ja kliimasõbralik ühiskond seda, et me peaksime jätma hüvasti moodsate kaupade, liikuvuse, linnakaubanduse ja kenade autodega. Tegemist on elukvaliteedi säilitamise ja tõstmisega, sest saastust vältides suureneb majanduskasv ja paraneb elukvaliteet. Me räägime paremate kodude ehitamisest. Me räägime arukamatest tootmisviisidest ja mõistlikumatest linnadest, kus on puhtam õhk ning vähem saastust, müra ja liiklusummikuid.
Aasta 2050 võib tunduda abstraktne ja kauge. Ent meie esitatud meetmepakett ei ole ulmeline ega ähmane utoopia. Euroopa riigipead ja valitsusjuhid on seadnud eesmärgiks muuta Euroopa sajandi keskpaigaks konkurentsivõimeliseks ja kliimasõbralikuks ning vähendada kasvuhoonegaaside heidet 80–95%. Komisjon on nüüd lisaks konkreetsetele meetmetele andnud välja üldsuunised, milles põhjalikele analüüsidele tuginedes esitatakse parimad võimalused eesmärgi saavutamiseks.
On jõutud kindlale arusaamale, et see eesmärk on võimalik saavutada ettenähtud ajal. Samas tuleb silmas pidada, et heitkoguste 80% vähendamisel kõige odavamal ja kulutõhusamal viisil on selge poliitiline mõju.
Esimese mõjuri võiks lühidalt võtta kokku fraasiga „kõige olulisem esmajärjekorras”. Mõne sektori tehnoloogiat tuleb täiustada. Näiteks transpordisektoris tuleb turule tuua rohkem elektriautosid ja laadimisjaamad tuleb luua üle kogu Euroopa enne, kui meil on võimalik rakendada kõnealuse tehnoloogia täit potentsiaali. Muudes sektorites on võimalik lühikese ajaga rohkem saavutada. See kehtib näiteks energeetikasektori kohta, kus on võimalik süsinikdioksiidiheidet märgatavalt vähendada näiteks tänu taastuvenergia suuremale kasutamisele ja ülekandevõrgu täiustamisele.
Teine oluline mõjur on seotud vaheetappidega ja eesmärkide saavutamise kiirusega. Eesmärgi õigeaegseks saavutamiseks tuleb meil jõuda poolele teele 2030. aastaks, mis tähendab, et selleks ajaks on vaja heitkoguseid vähendada vähemalt 40% Selline eesmärk võib kõlada väga suurejooneliselt, aga tegelikult oleme juba nüüdseks vähendanud neid 16%. Lisaks tuleb märkida, et aeglasem areng on tegelikult kallim. Meie loogika ütleb, et edasi tuleb liikuda sellises tempos, millega oleks tagatud püsiv tehnoloogia areng. Kui me liiga kaua aega viidame, kaob stiimul tehnoloogiat edasi arendada, mistõttu tuleb meil hiljem palju rohkem vähendada, ent seda siis juba ilma olemasoleva tehnoloogiata.
Sama kehtib 2020. aastaks seatud eesmärkide kohta. EL on seadnud 2020. aastaks eesmärgi vähendada CO2-heidet 20% ja käimas on arutelu eesmärgi nihutamise üle 30%-le, mille EL käib välja ka rahvusvahelistel läbirääkimistel. Analüüsist selgub, et 2020. aasta kulutõhus vähendamistase ei ole mitte 20%, vaid vähemalt 25%. Hea uudis on see, et selline kõrgem eesmärk on võimalik saavutada juhul, kui energiatõhususe eesmärki, mille Euroopa riikide juhid kinnitasid veebruaris toimunud energiaalasel tippkohtumisel, toetatakse meetmetega, tänu millele on võimalik liikmesriikidel, ettevõtjatel ja üksikisikutel raha kokku hoida.
Tegevuskava ja energiatõhususe kava abil on meil pikemas perspektiivis võimalik tagada puhas, konkurentsivõimeline ja kliimasõbralik Euroopa ning tänu nendes kavades sisalduvatele meetmetele hakkame kohe algusest peale liikuma õiges suunas.
Selline põhiliste sotsiaalsete probleemide ühtne lahendamine, mis tähendab, et lühemaks ajaks kavandatud meetmed ühitatakse laialdasemate ja pikaajalisemate sihtidega, on veel üks näide sellest, kuidas EL loob Euroopa kodanike jaoks lisaväärtust. 21. sajandi jaoks sobivat aruka ja ressursitõhusa majanduskasvu mudelit ei ole võimalik välja töötada üleöö, vaid meil tuleb seda teha üheskoos. 2050. aastaks seatud tegevuskavaga ja energiatõhususe kavaga on komisjon selleks suuna kätte näidanud.
Allikas: Äripäev
Ilmselt on kõigile teada Eesti regulatsioon, mille kohaselt on töölepingu alusel töötavate töötajate põhipuhkuse minimaalseks kestvuseks 28 kalendripäeva ning avaliku teenistuse seaduse alusel avalikus teenistuses oleval ametnikul 35 kalendripäeva. Viimasel ajal on tõusetunud küsimus sellise erinevuse põhjendatusest. Tõenäoliselt tuleb era- ja avaliku sektori ...
