|
Riigikohus käsitles oma 02.03.2015. a otsuses põhjalikult töövõtulepingust tuleneva tasunõude üle vaidlemise põhimõtteid. Kuigi samu põhimõtteid on Riigikohus välja toonud ka erinevates varasemates lahendites, viitab praktika ikka ja jälle vajadusele neid korrata. Seetõttu on alljärgnevas etapiviisiline lühikirjeldus sellest, mida tuleb tuvastada ja tõendada, et töövõtjal oleks võimalik tehtud töö eest tellijalt raha kätte saada või vastupidi – tellijal töövõtja alusetule nõudele vastu vaielda.
Et tellija vastu esitatud tasunõuet üldse lahendada, tuleb esmalt kindlaks teha, kas tasunõue on muutunud sissenõutavaks (ehk kas tellija on tööd vastu võtnud või alusetult keeldunud neid vastu võtmast). Tavaliselt tähendab see allkirjastatud akti esitamist. Olukorras, kus akt on allkirjastamata, peab töövõtja tõendama, et on akti tellijale vastuvõtmiseks esitanud, andnud vastuvõtmiseks mõistliku või lepingust tuleneva tähtaja ning aktis kajastatud tööd vastasid lepingu tingimustele. Viimane tähendab reeglina ka ehitusekspertiisi läbiviimist.
Kui tasunõue ei ole sissenõutav ehk tellija ei ole töid vastu võtnud, tuleb jätta hagi rahuldamata ning edasisi argumente ei ole vaja analüüsidagi.
Kui aga tööd on vastu võetud või loetakse tööd kohtumenetluses tellija poolt vastu võetuks (näiteks on tema vastuväited töödele esitatud hilinenult), hindab kohus järgmise etapina, kas tellija on esitanud vastuväiteid, mis töövõtja tasunõuet vähendavad: näiteks tasaarvestanud kahju- või leppetrahvinõudeid, alandanud hinda või lepingust taganenud. Samuti võib kõne alla tulla tellija õigus tasu „kinni pidada“ näiteks puuduste kõrvaldamiseni töös. Muidugi ei sisusta kohus selliseid tellija vastuväiteid ise, vaid annab hinnangu üksnes nendele, mida tellija ise kohtule nõudele vastu vaidlemiseks esitab.
Seega olenevalt sellest, millise vastuväite tellija nõudele esitab, võib muutuda ka töövõtja nõude ulatus ja sisu.
Näiteks, kui tellija on lepingust taganenud ning töövõtuleping on sellega lõppenud, tekib töövõtjal nõue tellijale üleantu väärtuse hüvitamiseks. Reeglina on töö väärtus lepingus kokku lepitud (seda on võimalik määratleda eriti üksikasjaliku ehituseelarve puhul), kuid väärtuse määramisel tuleb arvestada ka töös esinevaid puuduseid. Puudustega töö ei pruugi olla väärtusetu ning tellija võib isegi puudustega töö tõttu oluliselt oma tulevasi kulutusi säästa.
Samuti võib tellija esitada tasaarvestava kahju hüvitamise nõude, mis reeglina tähendab seda, et tellija on lasknud töös esinenud puudused parandada teisel ehitusettevõtjal. Sellisel juhul tuleb hinnata, kas selline parandamine toimus kooskõlas lepingu ja seadusega: reeglina eeldab see kõigepealt parandamise võimaluse andmist töövõtjale enesele ning alles seejärel kolmandate isikute poole pöördumist.
Töövõtja tasunõudega võib tasaarvestada ka leppetrahvinõude juhul, kui töövõtja on tööde tegemisega hilinenud. Samuti esineb olukordi, kus tellija on keeldunud tasu maksmisest seni, kui töövõtja kõrvaldab puudused töös: ka selline tellija käitumine on õiguspärane. Mõistagi saab nimetatut kasutada üksnes proportsionaalses ulatuses: heauskne ei ole keelduda pisipuudustele tuginedes näiteks kogu töövõtulepingujärgse tasu välja maksmisest.
|
vandeadvokaat
Siret Siilbek
|
