Töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p-st 5 tuleneb alus töölepingu ülesütlemiseks juhuks, kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Sama sätte kolmandast lõikest tuleneb lepingu ülesütlemisele eelnevalt ülesütlemisest ette hoiatamise kohustus juhul, kui töötaja on rikkunud kohustusi või tema töövõime on vähenenud. Hoiatama ei pea, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Seaduse regulatsioonist ei tulene otseselt, kas eelnev hoiatamise kohustus kehtib ka usalduse kaotuse korral. Riigikohtu hiljutisest lahendist leiab selgitusi.
Riigikohus on 16.03.2016 lahendis nr 3-2-1-187-15 selgitanud, et üldjuhul tuleb siiski ka usalduse kaotuse alusel lepingu ülesütlemisele eelnevalt töötajat hoiatada, see tuleneb TLS § 88 lg-te 1 ja 3 koostoimest.
Kohus jõudis sellise järelduseni tööõiguses kehtiva ülesütlemiskaitse põhimõtte kaudu, mille kohaselt tuleb võimalusel töölepingu ülesütlemises hoiduda ja kasutada seda viimase meetmena, kui töösuhte jätkamine ei ole enam võimalik. Hoiatamise eesmärgiks on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda.
Viidatud Riigikohtu lahendi kohaselt ei ole aga selline hoiatamise kohustus absoluutne. Eelnev hoiatamine ei ole vajalik, kui töötaja ei saa rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järi tööandjalt oodata. Hoiatama ei pea ka juhul, kui hoiatamisega ei ole võimalik saavutada eesmärki anda töötajale võimalus oma käitumist parandada.
Kokkuvõttes nähtub viidatud lahendist, et kuigi üldjuhul eeldab kõrgeim kohus usalduse kaotuse alusel lepingu ülesütlemisele eelnevalt hoiatamise kohustust, ei pruugi selleks siiski igal korral vajadust olla. Seda tuleb igal juhtumil hinnata konkreetsetest asjaoludest lähtudes – hinnates, kas töötaja sai konkreetseid asjaolusid arvestades hoiatamist oodata või mitte.
Advokaadibüroo ALTERNA vandeadvokaat/partner Annika Vait www.alternalaw.ee
|