Viimasel ajal on meedias palju räägitud seadusloome kvaliteedist ning Eesti õigusruumi “ülereguleeritusest“ ja “seaduste ületootmisest”. Ka siinkirjutaja jagab üldjoontes seisukohta, et seadusepügalate kvantitatiivne ülekaal kahjustab tihtipeale õiguskorra üldist kvaliteeti. Kuid see ei ole nii alati. Hankevaldkonna inimeste rõõmuks on siinkohal heaks näiteks menetlemisel olev riigihangete seaduse eelnõu. Rahandusministeeriumi poolt välja töötatud seaduseelnõu on küll oma eelkäijast paragrahvide arvult märkimisväärselt suurem, kuid ka sisult märksa selgem ja parem.
Seaduseelnõusse on kenasti üle toodud Euroopa Liidu värsketest hankedirektiividest tulenevad uuendused, mis peaksid muutma hankija tegevuse riigihangete sfääris paindlikumaks, lihtsustama väikse ja keskmise suurusega ettevõtjate juurdepääsu hanketurule ning üleüldse muutma riigihanked ausamaks ja läbipaistvamaks. Nii leiab seadusest rida uusi ja nii hankijale kui ka hankes osalejale valdavalt meelepäraseid muudatusi nagu sisetehingu erandi laiendatud käsitluse, lihtsama korra kvalitatiivse valiku tegemiseks, hankija õiguse kõrvaldada varasemaid hankelepinguid rikkunud ettevõtja menetlusest, paindlikuma reeglistiku hankelepingu muutmiseks jne. Kuigi direktiividest tulenevate muudatuste arv on märkimisväärne, on nende uude seadusesse sissekirjutamine autori arvates kenasti õnnestunud – uued lahendused on üldjoontes põhjalikult läbi mõeldud ja arusaadavad ning seaduse väljatöötajate selgitused ja motiivid eelnõu seletuskirjast meeldivalt jälgitavad.
Kui uute direktiividega kaasnevad muudatused on alates direktiivide jõustumisest 2014. aastal avalikkuses mõningal määral juba kajastamist leidnud, siis vähem tähelepanu on pälvinud need positiivsed uuendused, mis on seadusesse lisatud selle selgemaks muutmiseks ja praktikas ilmnenud kitsaskohtade kõrvaldamiseks. Eelkõige tuleb tunnustada seaduseelnõu väljatöötajate tublit tööd seaduse terminoloogia ja üldise struktuuri selgemaks muutmisel. Uue seaduse mõisteaparatuur on eelmisest täpsem ja põhjalikum (näiteks on täpsustatud hankelepingu ja hankija mõisteid) ning Euroopa Liidu õigusruumile lähedasem (näiteks kvalifikatsiooni kontrollimist nimetatakse direktiividele omaselt kvalitatiivseks valikuks jne). Samuti on uue seaduse struktuuri muudetud selgemaks seeläbi, et riigihanke vahendid (raamleping, dünaamiline hankesüsteem, elektrooniline oksjon jne) on koondatud üldosa eraldiseisvasse jakku ning erimenetlused (lihthange ja lihtsustatud korras tellitavate teenuste hankimine) viidud ühte peatükki tavapärase hankemenetluse järel. Varasemalt on mainitud instituutide ebakorrapärane asetus seaduse üldosas tekitanud segadust ja väärarusaamu nende õigusliku olemuse ja funktsiooni osas. Lisaks mainitud muudatustele lahendab uus seadus mitmeid seni praktikas seaduse rakendamisel tõusetunud probleeme ja selle kitsaskohti. Nii leiab seaduseelnõust näiteks uue võimaluse pakkumuse jõusoleku pikendamiseks, pakkumuse läbivaatamata jätmise instituudi, ooteaja kohaldamise kohustuse ka lihthankemenetluses hankelepingu sõlmimisele jne.
Nagu eespoolt nähtub, on uue riigihangete seadusega kaasnevate muutuste arv suur. Seepärast võib uues seaduses orineteerumine tunduda esmapilgul keeruline. Samas ei tasu uue seaduse jõustumist karta, kuna vaatamata nende arvukusele on muudatused ise valdavalt positiivset laadi. Autor jääb põnevusega ootama uue korra kehtimahakkamist ning jälgima selle arengut seaduse rakendamise käigus!
|
Diana Minumets, advokaadibüroo LEXTAL vandeadvokaat
|