1. Tootlikkuse mõõtmine – leitakse
ettevõttele sobilikud mõõtmismeetodid
ja näitajad, mis on usaldusväärsed
ja arusaadavad. Mõõtmine aitab aru
saada, milline on olukord ning millised
valdkonnad vajavad kõige enam
tähelepanu. Raskem on mõõta tootlikkust
teeninduses ja valgekraede juures,
sest siin pole alati võimalik kasutada
tootlikkuse baasvalemit (väljund/
sisend). Küll on siin aga võimalik kasutada
kaudseid mõõdikuid: edukate
innovatsioonide arv, ettevõtte turueesmärkide
saavutamise tase, toote tootmistsükkel
jt.
2. Tootlikkuse hindamine ja analüüs
– ettevõte ja selle allüksused peaksid
kriitiliselt hindama tootlikkuse taset ja
kasvutempot. See etapp peab andma
baasinfo kolmandaks etapiks. Üks
lihtsamaid viise on kasutada tootlikkuse
tegurite hindamisel eksperte.
Ettevõtte tootlikkust saab võrrelda
näiteks tootmisharu teiste ettevõtetega,
eesmärgiga leida parim eeskuju.
Sel juhul on olulised kolm põhiküsimust:
» Kus me praegu oleme võrreldes
teistega?
» Kus me tahaksime olla?
» Mida me peame tegema, et sinna
jõuda?
3. Tootlikkuse prognoosimine ja
plaanimine – prognoosimine selgitab,
millised on tootlikkuse võimalikud
arengusuunad. Planeerimine teeb
aga prognoosid konkreetsemaks. Üldiselt
kehtib seaduspärasus, et kvaliteetne
analüüs ja prognoos tagab
reaalsema plaani, see omakorda tõhusama
tegevuse ja soovitud tulemuse
(tootlikkuse kasvu). Valmib TTP – tootlikkuse
täiustamise programm, mis
ühendab eesmärgid, ressursid, tähtajad
ja täitjad.
4. Tootlikkuse tõstmise programm –
plaani elluviimiseks on vaja luua ettevõttes
tootlikkuse tõstmise talitus või
osakond, väiksemas fi rmas piisab ka
ühest insenerist. Oluline roll on tootlusrühmadel.
Soomes on näiteks
tootlikkusalane tegevus tööliste ja esmatasandi
juhtide hulgas laialt levinud.
Reegel number üks on: tootlikkus
ei parane, kui ei analüüsita kitsaskohti,
aja- ja tootmiskulusid, fi nantsressursse;
kusjuures määravad on
radikaalsed (mitte kosmeetilised!)
muudatused ning iga osaleva inimese
nimeline vastutus. Oluline on ka kontrollifunktsioon.
Allikas: Ajakiri Inseneeria
Ilmselt on kõigile teada Eesti regulatsioon, mille kohaselt on töölepingu alusel töötavate töötajate põhipuhkuse minimaalseks kestvuseks 28 kalendripäeva ning avaliku teenistuse seaduse alusel avalikus teenistuses oleval ametnikul 35 kalendripäeva. Viimasel ajal on tõusetunud küsimus sellise erinevuse põhjendatusest. Tõenäoliselt tuleb era- ja avaliku sektori ...
