|
2014. aastal hangiti Eestis umbes 4,3 miljardi euro eest teenuseid ja kaupu. Võrdluseks, samal aastal oli Eesti sisemajanduse kogutoodang umbes 19,5 miljardit eurot. Pole põhjust kahelda, et riigihangetel on väga oluline mõju Eesti majandusele ning selle arengule. 2016. aasta aprillis jõustub uus riigihangete seadus, millega muuhulgas soovitakse riigihangete abil soodustada innovatsiooni. Teadmispõhises majanduses on uuenduslike toodete väljaarendamisel määrav roll.
Riigihangete regulatsiooni esmane eesmärk on tagada, et avalik sektor kasutaks raha kõige efektiivsemal ning majanduslikult soodsamail viisil. Siiski on riigihangetel ka teisesed eesmärgid. Kui varasemalt on peetud riigihangete eesmärgiks näiteks ka keskkonnakaitse arendamist, siis uute riigihangete direktiivide valguses on sihiks ka innovatsiooni toetamine.
Seni on Eestis riigihankeid sihipäraselt kasutatud uuenduslike lahenduste leidmiseks vaid üksikutes valdkondades, näiteks infosüsteemide arendamisel ja keskkonnapoliitikas. Probleemi põhjuseks peetakse üldiselt liigset rõhumist hangete hinnale ning hankemenetluste keerukust.
Uutes riigihangete direktiivides on uuenduslike toodete ja teenuste hankimise korra lihtsustamiseks tekitatud täiendav hankemenetlus – innovatsioonipartnerlus. Tegemist on hankemenetlusega toote, teenuse või ehitustöö, mida turul ei pakuta ja mis tuleb välja arendada, soetamiseks. Innovatsioonipartnerluse abil hangitakse korraga nii uudse toote, teenuse või ehitustöö väljaarendamine kui ka lepitakse kokku selle toote, teenuse või ehitustöö hilisema pakkumise hinnas ning tingimustes. Menetlusreeglite poolest sarnaneb innovatsioonipartnerlus enim konkurentsipõhise läbirääkimistega hankemenetlusega. Uue riigihangete seadusega võetakse innovatsioonipartnerlus üle ka Eesti õiguskorda.
Kuigi riigihangete abil innovatsiooni toetamise ning hankemenetluste lihtsustamise eesmärgid väärivad kahtlemata toetust, ei pruugi innovatsioonipartnerlus neid eesmärke täita. Tegemist on küllaltki keeruka hankemenetlusega, mida hankijad ei pruugi omaks võtta. Innovatsioonipartnerluse hanketingimustes tuleb määratleda näiteks intellektuaalset omandit puudutavad tingimused, kuid teadmata tekkiva intellektuaalse omandi liiki ning ulatust on seda keeruline teha. Samuti tekib innovatsioonipartnerluse kasutamisel risk, et hankija poolt valitud partneri asemel arendab kõige parema toote tema konkurent. Kui hankija on kohustatud soetama oma partneri poolt arendatud toote, ei pruugi see olla majanduslikult kõige soodsam valik.
Kuna riigil on väga suur ostujõud ning võimalus mõjutada turunõudlust, on riigihangete abil innovatsiooni toetamine mõistlik ning kasulik. Innovatsioonipartnerlus on samm selle eesmärgi saavutamise poole. Hankijad peaksid asuma uut menetlusliiki julgelt kasutama, ent arvestama ka tekkivate riskidega.
|
Elmer Muna
advokaadibüroo TARK GRUNTE SUTKIENE
|
