|
Tõenäoliselt on käesolevaks ajaks juba ehitusturul valitsevaks arusaamaks, et tööd on tellija poolt vastu võetud siis, kui allkirjastatud on tööde üleandmise-vastuvõtmise akt. Juhul, kui tellija allkirja aktil ei ole, siis saab tööd üle antuks lugeda, kui tellija on jätnud akti allkirjastamata alusetult. Miks akti esitamine on oluline, on kirjutatud juba varasemas blogipostituses siin. Kuidas aga töövõtja peaks end kindlustama akti allkirjastamata jätmise vastu, räägime veidi pikemalt allolevas. Selleks, et tellijat saaks tööd vastu võtnuks lugeda, tuleb talle esitada vastuvõtmise akt ja anda tähtaeg tööde vastuvõtmiseks. Sageli tuleb nõutav tähtaeg lepingust – näiteks on kokku lepitud, et tellija peab akti läbi vaatama, allkirjastama või motiveeritult selle allkirjastamisest keelduma konkreetse päevade arvu jooksul. Kui sellist kokkulepet ei ole, tuleb tellijale anda mõistlik tähtaeg. Mõnel juhul jääb aga töövõtja hätta, kui ei suuda tõendada, et on akti üldse tellijale esitanud. Vaidluse tekkimisel peaks töövõtja olema suuteline selle kohta esitama tõendeid, kuid lepingu sõlmimisel või akti esitamisel sageli tõendamisega seotud aspektidele ei mõelda. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 69 lg 1 järgi kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kuna akt tööde vastuvõtmiseks on tahteavaldus, siis muutub see kehtivaks, kui isik selle kätte saab. Sama sätte lg 3 alusel on reaalse kättesaamisega võrdsustatud olukord, kus lepinguga seotud tahteavaldus, mis on suunatud eemalviibijale (s.o näiteks saadetud posti või e-posti teel), on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Sellise nõude täidab näiteks tähitud kiri, mis on saadetud tellija elu- või asukohta. Siin tuleb aga silmas pidada, et varasemas praktikas on teinud Riigikohus lahendi, milles on leidnud, et tähtkirja kohta postiasutuse teate saabumine ei ole võrdsustatav kirja enese jõudmisega tahteavalduse saaja mõjusfääri. Kuigi sellist käsitlust peetakse õigusteoorias küsitavaks, oleks mõistlik oma riske tähtkirjade saatmisega seonduvalt maandada lepingus. Tihti onabiks lepingust tulenevad sätted, mis reguleerivad tahteavalduste kättesaamist. Nimelt on enamasti sätestatud, mitmendal päeval pärast kirja postitamist saab selle lugeda lepingu poole poolt kätte saaduks ja millisele aadressile tuleb kirjad saata. E-postiga saadetud teate saab lugeda kätte saaduks, kui see on jõudnud saajani ja tal on mõistlik võimalus teatega tutvuda. E-kiri on jõudnud saajani, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kohtupraktikast juhindudes on mõistlik võimalus majandus- ja kutsetegevuses tegutsedes saabunud järgmisel tööpäeval peale kirja jõudmist saaja serverisse. Vajadusel tuleb suuta tõendada ka e-kirja jõudmist serverisse, milleks võib olla vajalik teenusepakkuja raporti väljanõudmine. Seejuures tuleb silmas pidada, et sideteenuste pakkujad ei pruugi andmeid kirjade liikumise kohta säilitada üle ühe kalendriaasta, mistõttu sellise tõendi kogumist ei saa edasi lükata lõputult. Advokaadibüroo ALTERNA vandeadvokaat/partner Siret Siilbek |
vandeadvokaat |
|
|
|
Ilmselt on kõigile teada Eesti regulatsioon, mille kohaselt on töölepingu alusel töötavate töötajate põhipuhkuse minimaalseks kestvuseks 28 kalendripäeva ning avaliku teenistuse seaduse alusel avalikus teenistuses oleval ametnikul 35 kalendripäeva. Viimasel ajal on tõusetunud küsimus sellise erinevuse põhjendatusest. Tõenäoliselt tuleb era- ja avaliku sektori ...
