Töötervise ja -ohutuse teemaline õppereis Münchenisse. Kirjutanud Tiina Saar-Veelmaa (Proekspert AS)

Märtsi lõpus külastas Addenda korraldusel grupp Eesti töökeskkonna ja tööohutuse spetsialiste Müncheni edumeelseid ettevõtteid selles vallas, et mõtteid vahetada ja saada ideid.

Mida nähti ja kogeti, on kirja pannud Tiina Saar-Veelmaa, Proekspert AS tööõnnespetsialist

30.03
Hea alguse töötervis e- ja ohutuse teemale saame juba Helsingis Müncheni lennukile ümber istudes. Lumetormi tõttu tuleb hiigellinnus umbes tunnike oodata, enne kui õhku tõusta lubatakse. Inimesed istuvad kannatlikult kui lambukesed ja õigesti teevad, sest ühel hetkel peale lumesajust läbi rammimist oleme sinisemast sinise ja päikeseküllase taevalaotuse sees. München, siit me tuleme!

Kaks ja pool tundi hiljem pole meid vastu võtva tõlgi ja giidi Tiia näolt võimalik lugeda ühtegi paanika, ega tüdimuse märki. Võtame suuna raudteejaamale, et sealt juba kesklinna suunduda ning hotellis kohvritest vabaneda. Meid on ette hoiatatud, et saksa täpsuse kohaselt peame igale poole jõudma õigeks ajaks.  Nii ei jää meil aega plaanitud kohvipausiks, vaid siirdume kohe Baieri Maaameti Tervishoiu ja Toiduainetekaitse Ametisse, kus asub ka töötervise muuseum. Kõigepealt saame väikese loengu müra kahjulikkusest.  Lektor kordab üle, et 80 detsibelli juures peaksime kandma kuulmiskaitseid ja annab meile näitlikku õppetunni, milline helitugevus on veel aktsepteeritav. Samuti näitlikustab ta seda, kuidas kuuleb kuulmiskahjustusega inimene. Kõlama jääb see, et ka pidev kõrvaklappidega muusika kuulamine võib kahjustada kuulmist, kuna sisekõrvas ei ole valuretseptoreid, mis märku annaksid kui heli on kõrvale liiga tugev. Peale müraloengut siirdume muuseumi teise otsa, kus on hulgaliselt kontoritööks vajalikku ergonoomilist tavaari. Kõige rohkem muidugi erinevad kontoritoole, millel meil lahkelt istuda lubatakse. Meie võõrustaja näitab mulaažselgroo peal, kuidas vale istumisasend inimest kahjustada võib ja milline saatus ootab selgroolülisid ja diske. Ta manitseb inimesi mitte istuma 90 kraadise nurga all, vaid hoidma jalgu (ja ka käsi!) 110  -120 nurga all, ehk avatuna töölaua taga istudes. Selgub, et Saksamaal on enamus kohtades reguleeritavad lauad, kuid see ei tähenda tingimata, et nende taga saaks püsti töötada, vaid seda, et vastavalt inimese pikkusele saab laua sobivaks tõsta. Veel hoiatab spetsialist randmete vale asendi eest, mis põhjustavad karpaalkanalite ummistusi. Ranne peab olema võimalikult sirge, mitte ülespidi väänatud. Kirsiks koogi peal jäävad sellest külastusest lektori katsed ohtlike gaasidega. Ta räägib loo, kuidas Saksamaal mitte väga ammu aega tagasi ühed tüdrukud end kogemata juukselakipudeliga õhku lasid. Enamus aerosoolpudelid on ohtlikud seetõttu, et seal on sees aurud, mis võivad tulega kokku puutel plahvatada. Samuti on kemikaalide aurud raskemad kui õhk ja seetõttu pole neid nii lihtne ruumist välja saada.

Tähtsad teadmised üle korratud, siirdume lõunale. Tiia on välja valinud eht saksaliku paiga, kus pakutakse valgeid vorste sinepi ja soolagakristallidega kaetud spetzelitega, mis näevad välja kui minikringlid. Potis vee sees liginevad „albiino“ verivorstid tunduvad välimuselt kahtlased, aga maitsevad enamusele grupist. Kõrvale mineraalveega lahjendatud õunamahl või kohalik õlu. Meid teenindav kelner on pigem hilises keskeas mees, rahulik, aga samas kiire, konkreetne ja lõbus. Sarnast teenindust kohtame ka hiljem oma lähetuse jooksul. Paik on menukas ja tundub, et einestajate hulgas on nii ärilõuna pidajaid kui kohalikke perekondi ja kindlasti ka turiste. Teenindus on kiire - kõik ilmub lauale alati natuke varem kui oodata oskaks. Uskumatu, et kahest vorstist ja soolakringlist kõhu nii täis saab. Magustoit – taignas küpsetatud õuna, on küll hõrk, aga peaaegu jaksamise piiril balansseeriv.

Aga villimise tsehhis tuvastan Kronose õlleliinid, millele ka Proekspert on tarkvara teinud. Lärm, mida kui ameerika mägedel sõitvad pudelid korraldavad,  on korralik, kanname kõrvatroppe. Siin-seal on näha purunenud pudeleid maas, mis võib olla vale seadistuse tagajärg, igal juhul korraks aeglustatakse meie seal viibimise jooksul kogu tootmisliin.  Seda, mida tehases pudelisse villitakse, saame järgmisel hetkel mekkida tehase nn õlletornis, kuhu neil on selleks puhuks ehitatud oma õllebaar. Jälle lahke, humoorikas ja külluslik teenindus. Meile pakutavas valikus on enamik nende toodetavadest õlledest. Jääme siiski jänni kogu limiidi ära kasutamisega. Kõrvale pakutavad soolakringlid jäävad ka suures jaos meist lauda kaunistama.

Õhtusöögiks jalutame pisut edasi olevasse Augustinuse keldrisse, mis oli hoolimata hilisest õhtusest tunnist ja argipäevast puupüsti rahvast täis. Sakslased armastavad kodust väljas einestada ja koos aega veeta!

31.03

München Art hotell- meie ööbimispaik, tervitab meid sümpaatse hommikusöögilauaga. Hubase teeninduse ja veidi kunstipärane õhkkonnaga. Mõnel grupiliikmel on kuuldavasti toas jahe olnud ja teised ei saanud müra tõttu akent avada. Minul nurisemiseks põhjust pole. Igal juhul oleme juba 9.10 fuajees, valmis veetma pikka ja tegusat päeva.

Meie esimeseks sihtkohaks on Baierimaa televisioon, kus külastus algab jälle ajaloo tutvustamisega. Tähelepanuväärne on ehk see, et ajalugu tutvustav püsinäitus katab televisioonimaja (või nagu selgus, tegutseb seal peamiselt hetkel raadiomaja) koridore. Saame teada, et esimene raadiosaade kanti üle 1924 aastal ja 1954 kanti üle esimene telesaade. Et Baierimaa on suurem kui Eesti, siis jagub küllaga kuulajaid kõikidele nende erinevatele raadiojaamadele ja saadetele, kokku 2,9 miljonit kuulajat.  Raadiol on oma orkester ja koor, mis loodi peale teist maailmasõda, mil kõik plaadid hävinesid ja tekkis vajadus uue muusika loomise järgi.  Lisaks erinevatele raadiojaamadele, keskendub Baieri televisioon ka näiteks haridussaadete tootmisele ja nišivaldkondade saadete tegemisele, nagu näiteks saated mägironijatele. Kokku töötab organisatsioonis 4500 inimest ja kõik muusikud on samuti palgalised töötajad. Majas liikudes võisime näha korralikke harjutus- ja salvestusruume, majas korraldatakse ka avalikke kontserdid. Tegemist ei ole ei era-, ega ka riigitelevisiooniga. Raha jaotatakse nimelt kuulajas- vaatajaskonna alusel televisioonimaksu fondist, mida kõik sakslased on kohustatud tasuma 17 eurot ja 92 senti kuus. Kokku on organisatsioonil majandamiseks 1 miljard eurot aastas ja vaid 10% kogutulust võivad nad teeninda reklaamimüügi ja litsentsidega. Töötervise seisukohalt seisab organisatsioon mitmekülgse väljakutse ees, on töökohti, mis on väga stressirohked, nagu saatejuhtidel ja produktsiooniosakonna töötajatel, on ka neid, mis võiva olla füüsiliselt ohtlikud. Näiteks tele poolel toodetakse seriaalidele vajalik butafooria ja dekoratsioonid ise. Töökeskkond ei tundu ülepingutatult moodne, pigem kodune ja asjalik. Köögis märkan lauajalgpalli lauda. Kontori poolel on paljudel tõstetavad lauad ja stuudiotes sootuks seisulauad, et hääl paremini kõlaks. Meie võõrustaja rõhutab, et Baieri televisioonis panustatakse heale õhkkonnale ja see annab ka tunda. Inimesed, kes koridorides ringi kiirustavad, tervitavad ja naeratavad meile. Arhiivi külastades jaotab arhivaar meie vahel laiali oma lutsukommivarud ja annab ära ilmselt lõuna ooteks kodust kaasa võetud õuna. Nii nagu paljudes saksa firmades, on ka raadiomajal oma söökla, milles oma töötajad tööandja kulul soodsamalt einestada saavad. Suurimate riskiteguritena toovad meie võõrustajad välja kukkumisi: inimesed on oma mõtetes ja ei pane tähele, mis jalgade ette jääb. Samuti tuvastati analüüside käigus saadete tootmise poolel palju psühholoogilist pinget, mille järel töö etappe ümber korraldati. Kommunikatsiooni parandamiseks viidi läbi vestlusgruppe ja juhtide koolitamiseks kasutati välist abi.

Lõunatasime Bachmaier Hofbräus, mis oli taas eht saksalik paik ja pani nentima, et teeninduses töötab rohkem mehi kui naisi. Tiia sõnul hoolitsevad saksa mehed oma tervis eest väga, loevad kaloreid ja mässavad koguni kreemipurkidega, et nooruslikum välja näha. Enamus perekondi toitub ökoloogiliselt, pajud lapsed ei võta kommi ka siis kui neile pakutakse, sest neile on maast madalast juurdunud õigeid põhimõtted sisse.

Meie järgmine külastus viib meid Müncheni Ülikooli, kus sissejuhatava ettekande teeb Eesti Tööinspektsiooni peadirektor Maret Maripuu. Saame meelde tuletada, milline on Eesti süsteem ja kuulda uuendustest, mis töötervise ja ohutuse vallas käsil. Statistika kõlab siiski muret tekitavalt – aastas leiab aset 10 000 registreeritud tööõnnetust.

Meie võõrustajad härra Karner ja Kapfhammer tutvustavad ülikoolis töötava 7500 inimese jaoks loodud töötervise- ja ohutuse teenuseid. Kuna ülikoolis õpib kokku 50 000 tudengit ja asutuse hallata on 150 hoonet, siis kulub suur hulk tähelepanust ehitusjärelvalvele, töökohtade loomisele, tuleohutusele, kiirituse kaitsele, viiruste tõrjele, aga ka loomade kaitsele. Et ikka need loomad, keda ülikool katseteks kasutab, oleksid väärikalt koheldud. Saksamaal nagu Eestiski on põhiseadusega kindlaks määratud, et inimestel on õigus elule, tervisele, kehale. Sealseks oluliseks põhimõtteks on, et töötervis ega ohutus ei tohi jääda kulukuse taha. Lisaks tööohutuse – ja tervise spetsialistidele, töötavad nende osakonnas psühholoog ja sotsiaalpedagoog, kes aitavad läbipõlenuid, aga ka neid, kes vajavad abi näiteks pensionile minemisel. Neli peamist ülesannet, millele keskendutakse on:

1)      Tööandja nõustamine, et keegi ei jääks haigeks töö tõttu.

2)      Viiakse läbi töömeditsiini kontrolli.

3)      Tehakse töökohtade vaatlust, et ohutusnõuded oleksid täidetud.

4)      Töötajate motiveerimine, et nad kasutaksid kaitsevahendeid, sh. sõltuvuste ennetamine, toitumis- ja liikumisnõustamine, suitsetamisest loobumise nõustamine jne.

Tööandja pakub ka joogakursusi ja igal töötajal on õigus minna arstile, kui talle tundub, et töö terviseprobleeme põhjustab.

Meie pealelõunane programm osutub parajaks katsumuseks, sest torm on muutunud kurjaks ja lisaks sajab vaheldumisi vihma ja lörtsi. Kui 1972 aastal ehitatud Olümpiakeskusesse jõuame, et sealset Teletorni külastada, selgub tõsiasi – tormi tõttu meid vaateplatvormile ei lubata. Giidil õnnestub meie piletid tagasi müüa ja peale kollektiivset vihmakeepide soetamist, suundume saju rahunedes BMW keskusesse, kus meid ootab ees tehase külastus. Enne veel saame ringi vaadata nende hiiglaslikus esinduses, kus kõikide uute BMW-de mudelid katsumiseks ja sisse istumiseks, infonurgad, mängud lastele ja noortele. Sõnaga, tõeline ajaveetmise koht, kellele autod meeldivad või kui isegi ei meeldi. Märkan BMW Mini noortenurgas magavaid ja chillivad kooliõpilasi.

Meie tuur tehasesse, kus valmistatakse otsast lõpuni BMW3 ja BMW4 mudeleid väljalaske võimsusega 1000 autot päevas, algab põhjaliku turvainstruktsiooniga. Filmida ei tohi, müra tõttu peame kandma kuulmiskaitseid ja kõrvaklappe, kuhu saksa keelset juttu tõlgitakse. Energiline BMW giid viib meid kõigepealt väidetavalt Euroopa moodsamale pressimistänavale, kus 2000- 9000 tonniste pressidega 0,7 mm terasplekkidest kere nö puzzle-tükid välja pressitakse. Saame teada, et kogu auto tootmisest jääb vaid 3 grammi jääke, kõik läheb taaskasutusse, sh terasplekk. Jälgin, kuidas üks tootmistöötaja mitmetuhande tonnist pressi kraana ja kaugjuhtimise puldiga pressimistänavale siirdab ja korraks tuleb mõte, et kui hiigelkamakas maha kukuks või kasvõi müksu vastu töötaja kiivrit annaks, oleks pahandus suur.

Edasi viiakse meid keevitusse, kus turvaklaaside taga toimetavad kombitsat meenutavad graatsilised robotid, kes saaksid ilmselt imehästi Estonia teatris hakkama luikede järve tantsimisega, sedavõrd peened on nende liigutused. Antud tehases on nende missiooniks siiski punktkeevitus. Sädemeid lendab ja robotid toimetavad. Giid sedastab, et 99% kogu kere ehitusest on robotite töö, sellest ka tehase nii suur võimsus – auto valmimiseks otsast lõpuni kulub 40 tundi. Ühe auto kohta tuleb ca 6000 keevituspunkti. Saame selline meetod mängib olulist  rolli ka auto turvalisuse seisukohalt. Teine kinnitusmeede on liimimine, mida kasutatakse üha rohkem ja peamiselt ka müra vähendamiseks autos ning kokkupõrgete turvalisemaks muutmiseks. Peatume ühe aia juures, kus KUKA kirjadega robotid demonstreerivad oma oskusi BMW reklaamraamatu lehtede keeramisega. Uurin, kas tegemist on pensionile saadetutega, kuid selgub, et väljanäitusel on hoopis kõige võimekamad.  Kui BMW tehas Münchenisse loodi, siis asus see linna ääres, tänaseks on linn järele kolinud ja kuna ümberkaudseid elanikke ei tohi häirida, seab see tootmise laienemisele omad piirid. Näiteks on ruumipuudusel tehases ala, kus korraga toimetavad ühe auto osaga 12 erineva funktsiooniga robotit. Edasi liigume montaaži, kus on ehk kõige rohkem inimtööjõudu kasutusel. Nimelt ei valmi  tehases üle kahe sarnase auto aastas ja lattu ei toodeta, igale autole on reaalne tellija. Erinevate juppide monteerimise tsehh on omamoodi karusell, kus nii töötajad kui autod sõidavad oma liinil. Hoolimata kõrgetest turvanõuetest võib märgata, et töötajatel on aega näiteks FB-s endale õhtuks sobivaid partnereid valida. Lõppviimistluse tsehhis röögib juba laulda Freddy Mercury: “ I want to break free.“ Ja töötajad tunduvad sõna otseses mõttes chillivat.  Värvimise tsüklis, mis läbib kuus erinevat etappi, on asi taas arvutite kätte usaldatud. Seekord on elegantsetel kombits-robotitel seljas ka kilejakid ja näiteks värvimiseelne puhastus toimub emusulgedest tehtud harjastega. Lõpuks viskame pilgu peale ka abiellumise tsüklile, kus mootor kohtub kerega ja näeme testimist, mis eelneb auto lõplikule väljastamisele.

Uurin töötingimuste kohta, kas BMW-sse ikka tahetakse tööle tulla (sest olgem ausad, ükskõik kui lahedalt see ka välja ei paista, on liinitöö ikkagi liinitöö). BMW-sse on hea tahtmise korral isegi täitsa võimalik tööle saada, muigab meie giid. Töötatakse 35 tundi nädalas. Töötingimused on head, tänu majandustulemustele saavad töötajad kätte mitte 13. palga aastas, vaid ka 18. palga.

Õhtul kui einestame väikeses puupüsti täis, kuid imemaitsvate toitudega itaalia restoranis, tundub mulle, et kõige suurem erinevus Eestiga ongi see, kui avatud on tööandjad ja ettevõtted Saksamaal end tutvustama. BMW giidi käest pinnisime välja, et ta õpib tegelikult arhitektuuri ja see on üks tema lisatöö. Samal ajal on tal Müncheni BMW tootmises ainuüksi veel vähemalt 24 kolleegi, kes sarnast PR tööd teevad.

1.04

Kolmapäeva hommik on meil planeeritud iseseisvaks tegutsemiseks ja võtan suuna Moodsa kunsti muuseumile. Enne veel aga väisan raamatupoodi ja mõningaid butiike. Teenindus Müncheni kaubanduses tundub olevat reserveeritult sõbralik  - ühes huippukallis härrasmeeste poes takseerivad müüjad mind varajamatu pilguga „sa pole sihtgrupp“. Ja ühes teises poekeses, ei tule nätsu näriv teenindaja leti tagant väljagi kui sisenen (mulle see sobibJ). Samas kohtume selle teenindajaga hetk hiljem ühes kohvipoes, kus ta kohvi ja panini kõrvale telefonis pikad jutud vestab ja tundub eluga igati rahul olevat. Sama kohviku leti tagant kostub vene keelset vadinat. Üsna eakad prouad, kes rõõmsalt ja saksa keeles kohvitajaid teenindavad on tegelikult vene rahvusest. Piidlen neid natuke ja juurdlen, kuidas nad võiksid olla sinna sattunud. Hiljem kuulen reisikaaslaselt, et Saksamaal anti saksa juurtega venelastele kortereid ja elamislubasid mõnda aega tagasi. Igal juhul tundub olevat integratsioon õnnestunud. Lahkudes ütlen rõõmsalt spasiba ja müüjad tänavad ning naeratavad veelgi innukamalt. Moodsa kunsti muuseumi läheduses leian galeriisid, mis üllatavad eriti sõbraliku vastuvõtuga. Kuigi ma pole ilmselt seda nägu, et hakkan 4000 eurot maksvaid taieseid kohe seljas ära tirima, vahetame kontakte ja saan kuulda Saksa uuema aja kunstnike kohta. 

Olen kokku leppinud, et ei võta osa MAN-i külastusest ja sõidan rongiga otse linnast välja Lõuna-Saksamaa kirjastusse, kus on meil selle õhtu viimane külastus. Suur on mu üllatus, kui peale hoolsalt valitud rongi kellaaega ja õiget suunda, kogu reisiseltskond rongist välja tõstetakse. Seal me siis ootame tormikahjustuste tõttu 20 minutit järgmist rongi. Jõuan kohale varem kui teised ning kirjastuse rahvas juba ootab meid. Õnneks pursib sealne vastuvõtja, tööohutuse eest vastutab proua Katri inglise keelt, nii saame teiseteisest aru ja töökeskkonna teemal mõtteid ja kogemusigi vahetatud. Ta on ilmselgelt elevil meie külastuste üle, on kaela pannud baltikumi ehte – merevaigust kee. Ühel hetkel helistab aga meie grupijuht ja teatab, et nendegi liiklemine on häiritud transpordi probleemide tõttu. Möödub üks pisut närviline tund, kus meie kirjastuses gruppi ootame ja nood läbi lörtsi trammiga ja jala kohale püüavad ekselda. Lõpp hea, kõik hea, järgmisel hetkel oleme taas koos kõrvaklappide ja tibukollaste vestidega valmis tutvustavat tuuri alustama. Härra, kes on ilmselt tootmisjuht, räägib kogu tootmisest kui millestki, mida ta väga armastab. Palub seinu katsuda, et me tunneks, et need värisevad suurte tootmismahtude all. Tootmissaal ise on ilma liialdamata kombinatsioon tivolist, kosmoselaevast ja Alice imedemaalt jäneseurust. Suured trükirullid pöörlevad, ajalehed sõidavad liinidel edasi ja tagasi. Hoone keskel eraldatud boksis toimub värvi kvaliteedi kontroll, mida tehakse inimjõul ja mis ei ole automatiseeritud. Kirjastuses, mis toodab ühe suurima tiraažiga lehte, mida ostetakse 400 000 tk päevas ja mis kulutab ca  60 000 paberit aastas, me väga moodsaid töötingimusi ei kohta. Suitsu tehakse muide keset tootmist väikestel pleksiklaasiga piiratud, kuid pealt avatud aladel. Oma töötajate söökla näeb välja nagu kosmoselaev, üleni plekist (aga kokad paistavad olema muidugi rõõmsad). Ka kirjastuse töötajatel on 35 tunnised töönädalad.

Töötajatele pakutakse sõltuvustest loobumise nõustamist, toimuvad joogatreeningud ja massaažis on võimalik käia. Oma ajalehte neil aga paberkandjal ei ilmu, infot jagatakse intranetis. Võimalik, et liigne müra ja spetsiifiline trükilõhn tekitavad nii palju küllastust, et selleks enam indu ei jagu. Natuke unenäolise kogemuse võrra rikkamana lahkume sealt. Ilm on õnneks paranenud kui kesklinna poole sõidame. Ka sel õhtul saame kogeda eht-saksaliku toidukultuuri ja teenindust. Kelner viskab meiega pea õhtu otsa nalja ja nii, kõrgendatud meeleolus siirdumegi hotelli viivale metroole.

2.04

Viimaseks päevaks planeeritud Müncheni lennujaama külastus osutub taas üsna tavakasutaja tasemel tuuriks. Kuuleme mööda lennujaama territooriumit bussiga ringi sõites küll huvitavaid fakte lennuki tüüpide, lennu sihtkohtade ja lennujaama võimsuse kohta, kuid töötajate töötingimuste kohta suur mitte ja ühtegi tööruumi me ka loomulikult ei näe. Meie Ungari päritolu giid suhtleb vabalt saksa ja inglise keeles. Ja mis peamine, tundub nautivat oma tööd. Kui hiljem uurime töökeskkonna kohta, siis kiidab ta oma tööandjat ja möönab, et neil on näiteks kaks inimest tööl, kes oma töötajatele (keda on kokku 32 000) soodushinnaga lennupileteid broneerivad, kuid tema seda teenust ei kasutavat, sest kardab lendamist. Haaran ekskursiooni lõppedes kaasa brošüüre ja loen hiljem fakte juurde. Lennujaam rajati 1939 aastal. Täna on ta 23% Müncheni linna omanduses, 26% Saksa riigi oma ja 51% Baierimaa omanduses. 2014 aastal hääletati see Maailma parimaks lennujaamaks, reisijate arvu poolest on see Euroopas aga seitsmendal kohal. Lennujaama on eraldi loodud külastajate park, kus saab näha lennunduse ajalugu, piiluda uunikumide sisse, lastele on mängunurgad ja kino.

Seal samas lennujaamas saavad soovijad viimased kohalikud nisuõlled juua, valged vorstid süüa ja mõtiskelda enne kodulendu, mida me sellest reisist õppisime. Mulle isiklikult jäi kajama:

-          Lühemad töönädalad kui hea lahendus inimest ja tema eraelu väärtustavale töökultuurile.

-          Organisatsioonide avatus näidata oma töökeskkondi ja jutustada oma lugu ning näha selles ka ärilist kasu.

-          Silmatorkava luksuse ja mugavuse asemel (ma ei kohanud ühtegi nii lahedat töökeskkonda kui meil Proeksperdis) keskendutakse töökliimale ja keskkonnad on pigem töised ning asjalikud.

-          Tööohutuse- ja keskkonna osas on kõik paigas ja toimib saksa täpsusega.

{VAR:lang_xp726_28} Vaata sama autori postitusi Vaata postitusi samal teemal

Kristina Paal

tegevjuht ja koolitaja

kristina.paal@addenda.ee

14.04.2015 10:15