Kelle mure on liiga madala maksumusega pakkumused?

Viimasel ajal on praktikas tõusetunud küsimus, kes peaks olema aktiivne juhul, kui üks või mitu pakkujat on teinud liiga madala maksumusega pakkumuse ehk nn alapakkumuse.

On selleks teised pakkujad? Kas nad peaksid vaidlustama alapakkumuse teinud isiku vastavaks ja edukaks tunnistamise? Või on see hoopiski hankija mure, sest lõppastmes soovib ju hankija mingit kaupa, teenust või ehitustööd?

RHS § 48 lg 1 sätestab, et juhul, kui hankija leiab, et pakkumuse maksumus on hankelepingu eeldatava maksumusega võrreldes põhjendamatult madal, peab hankija kirjalikus vormis nõudma pakkujalt asjakohast kirjalikku selgitust. Pakkuja on kohustatud esitama kirjaliku selgituse hankijale viie tööpäeva jooksul vastava nõude saamisest arvates. 

Sama paragrahvi lg 2 sätestab näitliku loetelu põhjustest, millele pakkuja saab oma pakkumuse maksumuse põhjendamisel tugineda, ning lg 3 sätestab, et hankija kontrollib esitatud selgitust ja hindab esitatud tõendeid, konsulteerides vajaduse korral pakkujaga. Kui hankija leiab endiselt, et pakkumuse maksumus on põhjendamatult madal või kui pakkuja ei esita hankijale nõutud selgitust, võib hankija pakkumuse põhjendatud kirjaliku otsusega tagasi lükata.

Seadus: hankelepingu nõuetekohase täitmise riski kannab hankija

Senises praktikas on asutud seisukohale, et tulenevalt RHS § 48 sõnastusest on kehtestatud regulatsiooni eesmärk tagada hankija õigus hinnata hankelepingu sõlmimisega kaasnevaid riske ja mitte sõlmida hankelepingut tingimustel, mis seavad majandusliku ebamõistlikkuse tõttu kahtluse alla hankelepingu nõuetekohase täitmise edukaks tunnistatud pakkumuse esitanud pakkuja poolt. Tegemist on hankija jaoks kehtestatud seadusesättega, mis peab andma hankijale võimaluse kõrvaldada menetlusest nn alapakkumuse teinud isik. Seadusandja loogika sellise regulatsiooni vastuvõtmisel põhineb sellel, et hankelepingu nõuetekohase täitmise riski kannab hankija, mitte teised hankemenetluses osalevad pakkujad. Tegemist on hankija kaitsenormiga.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kuivõrd tegemist on hankija õigusi ettenägeva sättega, siis ei ole teistel pakkujatel õiguslikku alust nõuda hankijalt kõnealuse normi rakendamist. Üksnes hankija saab otsustada, kas ta kohaldab RHS § 48 või mitte.

Samuti tuleb tähele panna, et hankija läbiviidav pakkumuse põhjendamatult madala maksumuse kontroll allub iseseisvale regulatsioonile (RHS § 48) ega ole RHS § 47 tähenduses pakkumuse vastavuse kontroll hanketeates ja hankedokumentides esitatud tingimustele. RHS § 48 lg 3 sisaldab iseseisvat pakkumuse tagasilükkamise alust. See tähendab, et pakkumuse maksumus võib olla põhjendamatult madal ka juhul, kui pakkumus vastab hanketeates ja hankedokumentides esitatud tingimustele. Teistel pakkujatel on aga õigus vaidlustada konkurendi pakkumuse mittevastavust hanketeates ja hankedokumentides etteantud tingimustele.

Seega põhjendamatult madala maksumusega pakkumuste korral on hankija ülesandeks ennast ise kaitsta ja mitte eeldada, et keegi teine (nt samas riigihankes pakkumuse esitanud konkurendid) seda teeb. Kahtlemata tähendab RHS § 48 rakendamine ka hankija jaoks mõningast enesedistsipliini rakendamist, sest kellele ei meeldiks saada kaupu, teenuseid või ehitustöid nii odavalt kui vähegi võimalik. Praktika on paraku näidanud, et põhjendamatult madala maksumusega pakkumuse esitanud pakkujad töö lõpuleviimisega hakkama ei saa.

Artikli autor on Raul Talts, advokaadibüroo Lentsius & Talts partner ja vandeadvokaat

Allikas Äripäev

{VAR:lang_xp726_28} Vaata sama autori postitusi Vaata postitusi samal teemal

Edukate inimeste koolitaja

addenda@addenda.ee

02.03.2011 13:35