Hankelepingu täitmine päädib liigagi sageli olukorraga, kus lepingupoolte koostöö lõpeb ühe poole väidetava suutmatusega lepingut täita. Selliseid vaidlusi saab ja tuleb aga alati analüüsida ka teisest vaatepunktist
Riigihanke läbiviimise tulemuseks on hankelepingu sõlmimine hankija ja pakkuja vahel. Hankelepingu puhul ei ole aga tegemist mingi erilise ja omanäolise lepingu liigiga. Nii nagu erinevad isikud sõlmivad omavahel näiteks müügilepinguid või töövõtulepinguid, on ka hankelepingud sõlmitud teataval kindlal eesmärgil ning sõlmitud lepingule kohaldatakse vastava lepingu liigi kohta seaduses sätestatut. Riigihanke tulemusena sõlmitud töövõtulepingule kohalduvad näiteks võlaõigusseaduses töövõtulepingut ja selle täitmist reguleerivad normid.
Riigihangete seadus reguleerib üksikasjalikult hankelepingu sõlmimiseks kohustuslikku nn ettevalmistavat protsessi ehk seda, milliseid toiminguid tuleb enne hankelepingu sõlmimist pooltel teha. Hetkest, mil hankeleping allkirjastatakse, see kohustuslik menetlus lõpeb ning lepingupooled peavad omavahelises edaspidises käitumises järgima reegleid, mis on lepingus kokku lepitud või mis tulenevad seadusest.
Asetades eeltoodu valgusesse viimasel ajal palju väljendatud kriitikat hankelepingu täitjate aadressil, mille kohaselt lepingu täitmisega raskustesse sattunud jätavad tööd tegemata ja taganevad lepingust, sooviks käesoleva artikliga meenutada lepingutest taganemise peamisi põhjuseid. Hankelepingust taganemiseks või selle ülesütlemiseks kehtivad täpselt samad reeglid, mis kehtivad ka tavapäraste ärisuhete raames sõlmitud lepingute puhul.
Lepingust taganemine või selle ülesütlemine on eelkõige õiguskaitsevahendiks poolele, kelle suhtes on lepingut rikutud või kellelt ei saa kõiki asjaolusid ja poolte huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Seega eeldab hankelepingust taganemine üldjuhul vastaspoole poolt oma kohustuste täitmata jätmist. Taganemise muuks mõjuvaks põhjuseks võib olla näiteks lepinguliste kohustuste vahekorra muutmine, kui tekkinud olukorras ei suuda pooled saavutada kompromissi. Rohkem või vähem on taganemine igal juhul seotud teise poole käitumisega – ta kas on lepingut rikkunud või ei ole valmis konstruktiivseteks läbirääkimisteks.
Arvestades eeltoodut, ei saa meelevaldselt asuda seisukohale, et edukalt hankelepingu võitnud pakkujad otsivad raskuste tekkimisel pahatahtlikult põhjusi lepingust taganemiseks. Õiguspäraseks lepingust taganemiseks peab olema esinenud mõni eeldus. Sellise eelduse olemasolu iseenesest sõltub aga paljuski hankija enda tegevusest või tegematajätmistest.
Tuleb tunnistada, et hankelepingu ettevalmistamise protsess on hankija jaoks keeruline ülesanne, võrreldes tavaliste äripartnerite vahel sõlmitavate lepingutega. Nimelt peab hankija üldjuhul kõik tulevased lepingutingimused kindlaks määrama juba staadiumis, kus päris täpselt ei omata veel ettekujutust hankelepinguga saavutatavast. Kuivõrd seadusandja on siiski pidanud vajalikuks kehtestada teatud isikute ja asutuste suhtes teatavad kõrgemad nõudmised lepingute sõlmimisel, tuleb asuda seisukohale, et hankedokumentide ebapiisav ettevalmistamine ja kõigi nüansside läbimõtlematus on hankemenetluse korraldaja risk.
Tihtipeale viskavad hankijad liiga kergekäeliselt kivi lepingupartneri kapsaaeda ning ütlevad, et hanke võitja on teinud pahatahtlikult alapakkumise, lootes hiljem lepingutingimuste muutmisele. Jah, ka selliseid juhtumeid esineb. Küll aga tuleb senise praktika kohaselt asuda seisukohale, et esmajoones tuleks probleemi näha siiski hankija poolt ettevalmistatud hankedokumentides. Kahjuks on küllaltki levinud juhused, kus hankedokumendid on oma ala asjatundjatele (s.t perspektiivsetele pakkujatele) sisuliselt arusaamatud ja kohati isegi absurdseid nõudmisi sisaldavad.
Seega rääkides „hankelt minemajalutamisest" peaksime siiski tasakaalukust säilitama ja silmas pidama, et tihtipeale soosivad taolise olukorra tekkimist halvasti koostatud hanketingimused. Enamgi, läbimõeldult koostatud hanketingimuste abil on võimalik igasugused „minemajalutamised“ võimalik viia sisuliselt miinimumini.
Artili autor on Katrin Kõo, advokaadibüroo Lentsius & Talts vandeadvokaadi vanemabi
Allikas: Äripäev
Ilmselt on kõigile teada Eesti regulatsioon, mille kohaselt on töölepingu alusel töötavate töötajate põhipuhkuse minimaalseks kestvuseks 28 kalendripäeva ning avaliku teenistuse seaduse alusel avalikus teenistuses oleval ametnikul 35 kalendripäeva. Viimasel ajal on tõusetunud küsimus sellise erinevuse põhjendatusest. Tõenäoliselt tuleb era- ja avaliku sektori ...
