|
Kas pakkuja saab konkurendi alapakkumuse korral sekkuda? Aastaid on VAKO ja halduskohtute praktikas domineerinud tõlgendus, et teistel pakkujatel ei ole õigust konkurendi põhjendamatult madalat pakkumust vaidlustada ja hankijalt RHS § 48 kohaldamist nõuda. Vastav tõlgenduspraktika on muutumas, mis annab ettevõtjale võimaluse sekkuda ka alapakkumuse võitjaks tunnistamise korral. Varasema käsitluse põhiargument oli, et kuivõrd hankelepingu nõuetekohase täitmise riski kannab hankija, ei saa konkurendi madalam hind teise pakkuja huve rikkuda ja tal puudub alus nõuda hankijalt RHS § 48 kohaldamist. Hankija ei pea maksumuse põhjendatust kontrollima ja RHS § 48 järgselt kontrolli teostama, kui hankija ei pea pakkumust põhjendamatult madalaks (vt näiteks Tallinna Halduskohtu 04.04.2011 lahend haldusasjas nr 3-11-235). Eelmisel aastal on VAKO senist käsitlust muutnud ja leidnud, et pakkujal on õigus vaidlustada ka konkurendi alapakkumuse edukaks tunnistamist ning nõuda hankija poolt pakkumuse maksumuse põhjendatuse kontrolli teostamist vastavalt RHS § 48 nõuetele. Nii on VAKO uuemates lahendites leitud, et hankija tegevusetus RHS § 48 lg 3 kohaldamata jätmisel on põhimõtteliselt vaidlustatav pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse kaudu, kuna hiljemalt selleks ajaks on selge, et hankija alapakkumust tagasi ei lükka. Hankijal peaks tekkima kahtlus pakkumuse maksumuse põhjendatuses ja ta peaks maksumuse põhjendatust kontrollima, kui pakkumus on märkimisväärselt madalam hankija määratud hanke eeldatavast maksumusest. Koheselt kerkib küsimus, kui suur peaks olema hinnaerinevus, mis kohustab hankijat kontrollima pakkumuse maksumuse põhjendatust vastavalt RHS § 48 reeglitele. VAKO on leidnud, et 35%-line hinnavahe hanke eeldatava maksumusega on juba igal juhul selline, mis peaks tekitama hankijas kahtluse pakkumuse maksumuse põhjendatuses.[1] Pakkumuse 5%-list erinevust hanke eeldatava maksumusega ei ole VAKO praktikas ilmselgelt kahtlusi tekitavaks peetud.[2] |
MARKO MEHILANE |
Ilmselt on kõigile teada Eesti regulatsioon, mille kohaselt on töölepingu alusel töötavate töötajate põhipuhkuse minimaalseks kestvuseks 28 kalendripäeva ning avaliku teenistuse seaduse alusel avalikus teenistuses oleval ametnikul 35 kalendripäeva. Viimasel ajal on tõusetunud küsimus sellise erinevuse põhjendatusest. Tõenäoliselt tuleb era- ja avaliku sektori ...
